Põhiseaduse
kaitsel

Vabaduse reliikvia on omavalitsus


Tänu „Viimsele reliikviale“ teame vähemalt kaht asja: kõigi kütkete jaoks on olemas pistoda ja meie priius on vabadus. Haldusreformi valguses tõusetub neist vastustest omakorda vähemalt kolm küsimust: kuidas läheb meie reliikvial väljaspool suuremaid linnu; mis kütked kammitsevad praegu kohalike omavalitsuste vabadust ja arengut; kuidas neid arengukammitsaid katkestada?

Käimasoleva valdade liitmise puhul on tehnilised üksikasjad hakanud hägustanud peamist ehk omavalitsuse olemasolu tähendust. Tähtsaim pole mitte elanike arv, vaid põhiseaduse järgi on just kohalik omavalitsus see, mis seob riigi kodanikkonnaga. Kogu haldusreformi mõte peaks olema kogukondade tugevdamine ja vaikse hääbumise peatamine. Me võlgneme selle kohalikele omavalitsustele, sest just omavalitsustel oli suur roll nii Eesti iseseisvuse rajamisel kui ka selle taastamisel. Vabadus ise otsustada ja ühiselt tegutseda oma elu korraldamisel kogukonnas on olnud, on ja peab jääma meie riikluse üheks alustalaks.

Loen edasi

Igal kogukonnal on oma põhiõigused ja vabadused, mis annavad neile väärikuse ja vastutuse. Kui võtame ära õigused ja vabaduse, siis eemaldame ka väärikuse. Kellel pole enam väärikust, sel pole ka sisemist vastutust ja tahtmist midagi paremaks teha ei koduukse all ega kaugemal.

Omavalitsusjuht saab olla väärikas ja vaba siis, kui ta saab oma kogukonnas päriselt olla võimu algallikaks ja vastutada oma kogukonna ees. Keskvõimu sõltlasel pole see võimalik. Kohapeal saadakse ju sõnadetagi aru, kui võimu algallikas on tegelikult kaugel ja kõrgel, Toompea iidsete müüride taga.

Tihtipeale ei vaevu see kauge võim isegi varjama, et ta kohalikke ei usalda. Värskeim näide on see, kui juhtiv erakond oma juhatuse liikmete tasemel kritiseerib valimiskogu. Suurim etteheide on see, et seal pole võimalik tagada „õige“ inimese saamist presidendiks!

Valimiskogu vastane retoorika on järjekordne kinnitus Toompeal levinud mõtteviisile, et kõik olulise peaks kohalike eest ära otsustama. KERE koalitsiooni eestvedamisel üritati nii 2002. kui ka 2005. aastal valimisliitusid keelata, sest need oma isepäisuse ja heas mõttes väikse pildi vaatamisega segasid suurt mängu.

Kuna Riigikohus kaitses valimisliite kui kohaliku võimu allikat, on nüüd läbi surutud nn kahe tooli seadus, et kohalik võim riigikogulaste abil siiski kontrolli alla saada. Ja kavandatav haldusreform süvendab keskvõimu domineerimist, sest nö kolmeomavalitsuse hübriidvallas on parteidel kergem üht suurt nimekirja kokku panna kui senistel valimisliitudes osalejatel moodustada uut, suurt valimisliitu, mis tõesti hõlmaks kogu uut üksust.

Tagajärg on see, et kohalik omavalitsus on formaalselt küll vaba, kuid vaba otsustamaks eeskätt korralduslikke asju. Kahjuks ei loo näiteks parim lumekoristus kogukonnatunnet. Küll aga teevad seda näiteks nii oma kool ja kultuurikeskus kui ka see, et maakonnakeskuses saab vajalikud toimingud mõistliku ajaga tehtud.

Esimene kohalikku arengut piirav kütke on seega Toompealt voogav usaldamatus. Usalduse taastamiseks pole vaja teha mingit imet, selleks on vaja head tahet ja valmisolekut lõpetada kogu Eesti nöökimine selleks, et Tallinna linnavõimul raskem oleks.

Keerulisem on teise suure kütke, rahapuudusega. Omavalitsusjuhid küsivad kohtumistel, kust peaks haldusreformi järel kõigeks vajalikuks raha tulema? Õigustatud küsimus, sest haldusreform oma praegusel kujul ei ole muutnud tõsiasja: kohaliku omavalitsuse rahakott sõltub peamiselt kolmest tegurist, milleks on asukoht, demograafia ja projektiraha. Esimene on konstant ja teise mõjutamiseks pole ühel väiksel omavalitsusel kuigi palju võimalusi, sest rahvastik väheneb ja vananeb peaaegu kõikjal. Väljaspool suuremaid linnu lihtsalt palju kiiremini ja valusamalt.

Kolmas on see, millest sõltub igasugune arendustöö – ehk projektid. Ja siin on otsene tugev sõltuvus keskvõimust igal sammul, sest katuseraha ja europrojektid on tänases Eestis lõviosa omavalitsuste jaoks praktiliselt ainsad vahendid millegi arendamiseks. Omavalitsusjuhil on keeruline end tunda väärikana, kui tema tähtsaim töö lunida katuseraha ja vorpida projektitaotlusi riigiasutustele. Areng on aga hädavajalik, kui tahame põhiseaduse vaimus arendada – just arendada ja edendada, mitte hädavaevu elus hoida – omavalitsust riigi ja kogukondade sidujana.

Praeguse haldusreformi valguses on lahti mõtestamata visioon omavalitsustest pikemas perspektiivis. Jah, nad saavad olema suuremad elanike arvult ja territooriumilt. Aga sisuliselt? Milline aga on meie unistuste kohalik omavalitsus?

Ma tahan, et haldusreform õnnestuks, aga õnnestuks sisuliselt. Õnnestumist näitab see, kui 10 aasta pärast ei pea Eesti inimene kolima suurde linna, et end teostada ja tunda end vaba ning väärikana. Kus elamine maakohas ei ole sõnadeta märk kehvastiminekust. Kui meil pole vajadust kasutada pidevalt sõna „ääremaa“, ükskõik, kas seda öeldakse häbenedes, põlastades või lootusetult.

Taas üritatakse väita, et president ei saa Eesti elu edendamiseks midagi teha, see olla vaid valitsuse privileeg. Tegelikult saab, president ei ole üksnes esindusfiguur, keda kodukamaral väliskülalistele näidata ja muul ajal lennukilt lennukile saata.

Esiteks, riigipea saab kokku kutsuda ümarlaua teadlastest ja asjatundjatest, et Eestile sünniks pikaajaline rahvastikupoliitika. Jah, president ei saa seda ise ellu viia, kuid saab olla ja peab olema kokkutooja, et visioon Eesti demograafilisest arengust oleks erakondade ja huvirühmade ülene suur plaan, millel on ühiskonna laialdane toetus.

Teiseks, riigipea saab valvata, et tänapäeva ühiskonnas arenguks hädavajalike eelduste loomist ei lükataks kalevi alla poliitilise hetkekasu või teema ebamugavuse pärast. Siin on võtmeteemaks vajalikud oskused ja teadmised. Ka kohalikuks arenguks on vaja keskkonda õppimiseks ja enesetäiendamiseks. Miks ei võiks üle Eesti olevad kutse- ja kõrgkoolid koostöös ettevõtetega saada kohaliku innovatsiooni tõukejõuks? Samuti ei tohi digilõhe hakata kusagil võimalusi piirama – see tähendab nii ajakohaseid digioskusi kui ka võrguühendusi. Kui need eeldused on täitmata, ei saagi loota üle Eesti kõrgepalgaliste töökohtade tekkimisele.

Kolmandaks, riigipea saab oma sõnaga seista selle eest, et maakonnakeskused säilivad tugeva teenuskeskustena, mis hoiavad elu ka kauges külas. On tähtis, et mõni riigiasutus ei otsustaks suvalisel ajahetkel oma kontorit näiteks Türil kinni panna. Valitsus peab olema omavalitsustele usaldusväärne partner, kes koordineerib erinevate riigiasutuste tegevust ja käitub sõnapidajana. Ülim efektiivsus ei tohi hakata inimväärikust riivama.

Neljandaks, presidendil on rahvale antud vandest tulenev kohustus kasutada seaduste väljakuulutamist filtrina, millesse jäävad kinni kohalike omavalitsuste autonoomiat põhjendamatult halvendavad ja seega kogukondade põhivabadusi piiravad seadused.

Viiendaks, viimane aeg on tööle saada presidendi juures tegutsev kohaliku omavalitsuse ja regionaalarengu ümarlaud, mis praegu on surutud ükskõiksust varjava viigilehe rolli. Veelgi enam, seda kogu tuleks ümber korraldada ka sisuliselt, et see omandaks oma olulisusele vastava mõjukuse.

Usun, et nende muutuste järel saame öelda: kogukondade põhivabadusi ei piirata, kohalik omavalitsus on kogukonna jaoks piisavalt oma ja tal on toimivad hoovad kohaliku elu edendamiseks. Lühidalt: meie vabaduse reliikvia on omavalitsus.

Kahe tooli seadus – kohaliku demokraatia kaaperdamine


Vabariigi president kuulutas 16.06.2016 välja Riigikogus 07.06.2016 vastuvõetud Riigikogu liikme staatuse seaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse, mis on rahvasuus ristitud ka Kahe tooli seaduseks.

Seadusemuudatuse eesmärk on kaotada piirangud, mille kohaselt Riigikogu liikmed ei või osaleda valla- ja linnavolikogude töös. See muudatus hakkab kehtima 2017. aasta kohalikest valimistest ning seetõttu tuleb muudatuse mõjusid vaadata koosmõjus haldusreformiga, mille tulemusel väheneb oluliselt omavalitsuste arv.

Loen edasi

Õiguslikud probleemid:

  1. Seadus, mis võimaldab riigikogu liikmel olla samaaegselt kohaliku omavalitsuse volikogu liige riivab ebaproportsionaalselt põhiseaduse (PS) §-s 154 lõikes 1 sisalduvat kohaliku omavalitsuse autonoomia põhimõtet. Lisaks on seadus vastuolus PS §-s 63 sisalduva ametite ühildamatuse põhimõte ning §-st 4 tulenev võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõte.
  2. Põhiseaduse §-st 154 tuleb KOV enesekorraldusõigus ehk otsustus- ja valikudiskretsioon kohaliku elu küsimustes (õigus otsustada riigi otstarbekussuunisteta kohaliku elu küsimusi). Riigikohus on sedastanud, et oma küsimuste iseseisev otsustamine tähendab KOV autonoomiat, mis on EKOH aluspõhimõte.
  3. Põhiseaduse kommenteeritud väljaande kui kõige autoriteetsema põhiseaduse tõlgendamise allika kohaselt on Riigikogu ja kohaliku omavalitsuse volikogu liikme mandaatide ühitamine vastuolus PS §-st 4 ning § 154 lg-st 1 tulenevate huvide konflikti vältimise ja vertikaalse ning personaalse võimude lahususe põhimõtetega. Ühelt poolt võib selline mandaatide ühitamine Riigikogu liiget kallutada riikliku tähtsusega küsimusi käsitlema üksnes kohalikust vaatenurgast, teiselt poolt võib väheneda kohalike omavalitsuste iseseisvus kohaliku elu küsimuste otsustamisel, kui otsustajateks volikogudes on riigivõimu esindajad, kes võivad jätta kohalikud vajadused tagaplaanile.
  4. Riigikohus on rõhutanud, et põhiseaduse järgi on kohaliku omavalitsuse aluseks idee kogukonnast, kelle ülesandeks on lahendada selle kogukonna probleeme ja korraldada kogukonna elu. Kui kogukondlike huvide esindamisvõimalused seatakse sõltuvusse üleriigiliselt tegutsevate erakondade otsustustest, võib kohalike huvide esindatus ohtu sattuda.
  5. See võib omakorda olla vastuolus omavalitsuse autonoomia põhimõttega. Riigikogu liikmena peab isik seisma riigi huvide, volikogu liikmena aga kohalike huvide eest ning need huvid võivad teatud juhtudel teineteisele vastanduda.
  6. Seaduse jõustumisel väheneb oluliselt kogukonna (sh valimisliitude) võimalus kohaliku elu küsimustes otsustamises osaleda. Väheneb võimalus kaasata valitsemisesse rohkem kohalikke inimesi, kelle asemel tulevad Riigikogu liikmed „tutvuma kohalike oludega“.
  7. Kui PS § 63 eesmärgiks lugeda ka Riigikogu liikmete pühendumine parlamendi tööle, on volikogu töös osalemine vastuolus PS §-ga 63 vastuolus.
  8. Jüri Raidla on Põhiseaduse Assambleel öelnud, et „[K]äsitletav eelnõu taotleb tegelikku omavalitust, mitte aga pooleldi riigistatud omavalitsust.“ Kui volikogusse võivad kuuluda ka Riigikogu liikmed, siis on see pikk samm omavalitsuse „riigistamiseni“.
  9. Väide, et Soomes on lubatud parlamendi liikmel olla samaaegselt ka kohalikus volikogus on eksitav sest 1) Eestis ei kehti Soome põhiseadus ja 2) Soome põhiseadus võimaldab ka ministril olla samaaegselt parlamendi liige.

Võimalik lahendus:

  1. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 7 alusel võib kohaliku omavalitsuse volikogu esitada Riigikohtule taotluse tunnistada väljakuulutatud, kuid jõustumata seadus või jõustunud seadus, või selle säte kehtetuks, kui see on vastuolus kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega.
  2. Riigikohtusse taotlusega pöördumiseks peab KOV volikogu vastu võtma otsuse. Otsuse projekt on käesoleva memo lisa. Taotluse esitamiseks tähtaega ette nähtud ei ole. Selleks, et seadus ei jõustuks 2017. aasta kohalike valimiste järgselt, tuleks seadus vaidlustada hiljemalt käesoleva aasta septembris. Kohus lahendab asja mõistliku aja jooksul kuid mitte pikema aja kui nelja kuu jooksul.
  3. Riigikohtusse saab pöörduda iga volikogu eraldi. Ühisavaldust esitada ei ole võimalik, samuti ei ole võimalik seadusemuudatust vaidlustada kolmandatel osapooltel sh omavalitsusliitudel. Sarnased kaebused Riigikohus liidab ühte menetlusse.

Kuidas edasi?

  1. Juhul, kui KOV soovib seadusemuudatuse vaidlustamiseks pöörduda Riigikohtusse, tuleb kohaliku omavalitsuse volikogul võtta vastu otsus Riigikohtusse pöördumiseks.
  2. Volikogu otsuse vastuvõtmise hetkel ei pea veel Riigikohtule saadetava taotluse tekst valmis olema. Taotluse tekst võib olla KOV-del ühtselt ette valmistatud, kuid iga volikogu poolt volitatud isiku poolt eraldi allkirjastatuna.

/valla- või linnavolikogu päis/


OTSUS

/asukoht/ /kuupäev/

Taotluse esitamine Riigikohtule ja volituse andmine /volitatud isiku nimi/’ile

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 7, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 10 lg 1 ja § 45 lg 5 alusel, /Valla- või linna/volikogu otsustab:

  1. Esitada Riigikohtule taotlus tunnistada kehtetuks Riigikogus 07.06.2016 vastu võetud ja 16.10.2017 jõustuva Riigikogu liikme staatuse seaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse § 1, millega tunnistati kehtetuks Riigikogu liikme staatuse seaduse § 24, ja § 2 p 3, millega täiendati kohaliku omavalitsuse korralduse seadust §-ga 723 sõnastuses, mille järgi võib Riigikogu liige täita valla- või linnavolikogu liikme ülesandeid alates 2017. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu korraliste valimiste valimistulemuste väljakuulutamise päevast, vastuolu tõttu kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega käesoleva otsuse seletuskirjas toodud põhjendustel.
  2. Volitada /valla/linna/vanem /volitatud isiku nimi/’it alla kirjutama otsuse punktis 1 nimetatud taotlusele.
  3. /valla/linna nimi/ (valla/linna)kantseleil korraldada otsuse punktis 1 nimetatud taotluse esitamine Riigikohtule.
  4. Otsus jõustub teatavakstegemisest.
  5. Isik, kes leiab, et haldusaktiga või haldusmenetluse käigus on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, võib esitada /valla/linna nimi/ (Valla- või Linna)valitsusele asukohaga /valla- või linnavalitsuse asukoht/ kolmekümne (30) päeva jooksul, arvates päevast, millal isik vaidlustatavast haldusaktist või toimingust teada sai või oleks pidanud teada saama, vaide haldusmenetluse seaduses sätestatud korras või pöörduda kaebusega halduskohtusse.

/valla- või linnavolikogu esimehe nimi/(Valla/Linna)volikogu esimees

Kaotatud kümnend


Möödunud nädalal ületas napilt uudiskünnise Statistikaameti teadaanne, mille kohaselt kasvas Eesti majandus juunis  0.6 protsenti. Esialgsetel andmetel oleme Euroopa Liidu punane latern, kui mitte arvestada sajandeid oma reeglite ja tavade järgi elavat Kreekat.

Valitud tempo ja ambitsioonikusega oleme keskpikas perspektiivis mitte viie rikkama riigi hulgas vaid ühes teises viieses klubis. Eesti valitsusjuht piirdus statistikat kommenteerides nukra tõdemusega, et süüdi on väliskeskkond ja Venemaa toiduainete embargo. Meenus peegeldus aastakümnete tagant, kus majanduse suurim vaenlane oli rahvusvaheline imperialism.

Allar Jõks 1
Loen edasi

Kolme päeva pärast tähistame iseseisvuse taastamise veerandsajandat aastapäeva. Tänane leht sisaldab ülevaadet taasiseseisvumise aja enim Eestit mõjutanud sündmustest. Kui Silvergate ja ühe monumendi kesklinnast ära viimine välja arvata, siis viimasest kümnendist midagi üleliia olulist ei leia. Eestit enim mõjutanud otsused on jäänud valdavalt kümne aasta tagusesesse perioodi. Edulugu, kus tiiger hüppas, välisinvesteeringud voolasid ja ühiskonda vedas erainitsiatiiv ning riik hoidis oma näpud ettevõtlusest eemal, on ajalugu.

Majanduse tipphetk oli 2007, pärast seda ei ole kümne aasta jooksul majandus sisuliselt kasvanud kui välja arvata euroga ühinemise üürike aeg. Hea kriis lasti raisku minna. Tasakaalus eelarve on oluline, kuid arenguks mitte piisav. Ma ei ole esimene, kes seetõttu peab möödunud kümmet aastat kaotatud kümnendiks. Ajakirjanik Priit Simson on tabavalt märkinud, et seisak on hullem kui katastroof – keegi ei saa õieti aru, et see on saabunud.

Kaotatud kümnendi vanemad

2007. aasta Riigikogu valimiste eel ostis valitsus Andrus Ansipi ja Edgar Savisaare juhtimisel 2,5 miljardi eesti krooni (ca 160 miljonit EUR) eest erainvestoritelt tagasi AS Eesti Raudtee enamusosaluse. Müüja esindaja Edward Burkhardti kinnitusel küsiti valitsuserakonna nimel ostu sooritamise eest miljon eurot altkäemaksu. Uurimist ei alustatud, mistõttu jäävad ütlused Burkhardti südametunnistusele nii nagu raha ämma kappi.

Eesti Raudtee tagasiostu otsus on kui mälestusmärk usule, et riik teab majandusest midagi, mida eraettevõtja ei tea. Valitud tee oli hukatuslik. Mida täna Eesti Raudteega peale hakata, ei ole ühelgi otsustajal aimu. Kohati jääb mulje, et „mida halvem, seda parem“.

Pea kõiki hilisemaid riigi möllamisi majanduses on põhjendatud julgeolekuküsimustega. Tulemuseks on välisinvesteeringute kadumine ja meie oma suurettevõtjate solvunult ühiskondlikust arutelust lahkumine.

Ütlemine, et riik on halb peremees, ei pruugi alati olla õige. Küll on see aga asjakohane olukorras, kus poliitilise juhtimistasandi laiendamise tulemuseks on riigivara ja erakonna vara vahele võrdusmärgi tõmbamine. Tulemusena on poliitiline lojaalsus olulisem kui juhikvaliteet ja lähiminevik tiine ebamõistlikest majandusotsustest.

Riigiettevõtete politiseerimine on vähendanud immuunsust poliitilisele korruptsioonile. Piisab Tallinna Sadama näitest. Miljon eurot 2007. aastal ja 4 sidrunit 2016. näitab, et korruptantide söögiisu ei ole langenud.

Poliitilise mõtlemise massipärastumine, EL abirahadega kaasnev õpitud abitus ja kartus unistada soodustab Eesti muutumist perifeeriaks. Eesti poliitiline eliit ei ole suutnud sõnastada unistusi, mille taha valijaid meelitada. Ühiseid huvisid on kergem sõnastada, olgu selleks siis rahaliselt väljendatud hüved või vaenlase kuju.

Kaotatud kümnendit ilmestab valijate koondamine sisevaenlase vastu. Üks „sisevaenlane“ on nüüdseks aheldatud ratastooli. Kuid tema asemele on tõstetud eestimaalane, kes ükskõik kas majanduslikest raskustest, mineviku taagast või millestki kolmandast tulenevalt on ebakindel ja ei mõista pealesunnitud euroopalikke väärtusi. Erakonnad, kes üritavad niimoodi poliitilist punktivõitu noppida, mängivad Eesti turvalisusega. Kuid sisejulgeoleku suurendamiseks ei piisa NATO lennukite taustal poseerimisest.

Sisevaenlase otsimine on jätnud tahaplaanile arutelud Eesti tuleviku osas. Seni kuni Eestil läks majanduslikult hästi, ei häirinud valijaid ideede nappus. Raha tuli, palgad kasvasid, betooni valati ning tundus vaid loetud aastate küsimus, mil soomlastele järgi või mööda jõuame. Nii ei ole kahjuks läinud.

Õigus oli hoopis neil, kes enne viimaseid Riigikogu valimisi ennustasid keskpärasuse triumfi. Piisab kui lugeda viimaseid 3-4 koalitsioonilepet. Kõigist neist vaatab vastu krooniline julgete otsuste defitsiit. Põhiküsimus neis kipub olema, kas kaaluda analüüsimist või analüüsida kaalumist.

See ei ole piisav. Kust ammutavad usku ja lootust noored, kelle jaoks nelja aastane valimisvisiooni periood on lühike? Need, kelle jaoks on ebapiisav valimislubadus olla õigel teel? Sest isegi kui sa oled õigel teel, aetakse sind alla, kui sa seal lihtsalt seisad. Ühiskond kipub uute ideede ning diskussiooni puudumisel lihtsalt tarduma nagu on Mart Laar tänases lehes märkinud. Seetõttu paistab suisa iroonilisena 0.5 protsendiline sotsiaalmaksu vähendamine ja selle esitlemine julge majanduspoliitilise sammuna ajal, kus tõstetud aktsiiside kaudu tühjenevad kooskõlaliselt nii inimeste, ettevõtjate kui riigi taskud.

Eesti kui unistus

25 aasta eest oli Eesti vabaks saamine suur narratiiv, mis võimaldas kõigil eestimaalastel sellest unistusest osa saada. Üheksakümnendatel sõlmiti ühiskondlik kokkulepe Eesti liitumiseks EL ja NATOga. Siht silme ees, vedas Eestit edasi kuni 2004 aastani. Sajandivahetusest peale on olnud tajutav unistus saada rikkaks. Rikkaks saamise eesmärgist hakkaski kõik valesti minema. Sissetulekud on kindlasti kasvanud, nagu ka ebavõrdsus sissetulekutes.

Kriitikud haaravad nüüd ilmselt malaka ja küsivad, et mis see unistus siis on? Ega olegi võimalik sõnastada ühte ja ainuõiget pilti unistuste Eestist. Ühest pildist olulisem on julgus sellest mõelda ja arutada. Unistusteta ootab meid ees järgmine kaotatud kümnend.

Minu unistuste Eesti köidab oma lihtsa olemusega. Selles Eestis hindame me siirust, kiirust ja tervet mõistust. Selline Eesti kütkestab värskuse ja elujõuga. Siin on alati huvitav, sest saab mitte ainult unistada, vaid ka unistusi teoks teha.

Selles Eestis on inimestel isu ja vabadus proovida ja katsetada ka siis, kui polegi täpselt selge, mis välja tuleb. Sellises Eestis ei pea edasijõudmiseks olema poliitilise süsteemi osa. Selles Eestis ei arvata, et maal on rumalad või linnas ülbikud, vanad tuleb eest tõugata või noored ei tea midagi. Või et Eestimaa on rohkem nende oma, kelle DNAs on protsentuaalselt rohkem seda “puhastverd” eestlast. Selles Eestis ei peeta ettevõtjat kaabakaks ega vallavanemat maakast laiskvorstiks, kes teeb seda tööd vaid seetõttu, et mujale ei kõlba.

Unistuste Eesti võlub oma uudishimu ja avatud meelega. See on midagi, mis on olemas igal lapsel. Selles Eestis ei tardu me täiskasvanuks saades kartlikuks ja murelikuks. Selline Eesti oleks ligitõmbav, mitte eemalepeletav.

Kuidas jõuda lähemale unistuste Eestile?

Rahvuslik eesmärk. Ma ei taha kasutada sõnapaari “ühiskondlik lepe”, kuid me peame välja mõtlema, millist Eestit me tahame näha 25 aasta pärast. Üheskoos. Sellise kokkuleppe eelduseks on erakondade ja vabakonna kaasamine. See on midagi, mida saab teha Vabariigi President.

Teiseks. Me peame suutma lahti lasta dogmadest meie majanduses, mis toond meid siis, kuid enam edasi ei vii. Milline maksusüsteem aitaks Eestil saada tõeliselt teadmismahukaks majanduseks; milliseid riigipoolseid strateegilisi investeeringuid on selleks vaja, kasvõi laenu võttes; kuidas meelitada siia välisinvestoreid, kes näevad Eestis võimekust peakontori pidamiseks, mitte odava tööjõu saamiseks.

Ja viimaks – me peame andma kodanikele suurema rolli ja vastutuse Eesti elus kaasa rääkida. Poliitika tegemine ei ole erakondade monopol. Arvamusfestivalil oli kahe päeva jooksul rohkem julgeid ideid Eesti elu edendamiseks kui koalitsioonilepetes viimase 10 aasta jooksul. Me peame kodanike hääle paremini kõlama panema. Ei tohi karta arutelu selle üle, kuidas rahvahääletustele anda senisest suurem eluõigus.

Loomulikult on võimalus ka mitte midagi ette võtta, öelda, et valitsusel pole raha, presidendil võimu ega rahval oidu. Võib loota, et väliskeskkond muutub ja mured taanduvad iseenesest. Kuid nagu Singapuri eduloo arhitekt  Lee Kuan Yew  on öelnud - kui riiki juhtida halvasti, siis targad inimesed lahkuvad. Kui targad inimesed lahkuvad, siis ei ole teada, kellega taasiseseisvumise viiekümnendat aastapäeva tähistame.

Allar Jõks: eks mult ole otse ka küsitud, et lolliks oled läinud või?

09.07.2016

Allar Jõks 1

Mainekas advokaat, presidendiks pürgiv Allar Jõks tunnistab, et tema kohtunikukarjääris oli paar väga rasket juhtumit, mis võtsid une ja meelerahu pikaks ajaks.

Loen edasi

Allar Jõks: peenhäälestusest algab tagasiminek

30.06.2016

Allar Jõks 2

Presidendiks pürgiva endise õiguskantsleri Allar Jõksi arvates napib Eesti praegustel juhtpoliitikutel otsustusjulgust ning valmidust teha kaugemat tulevikku silmas pidavaid valikuid.

Loen edasi

Provokatiivne paipoiss Allar Jõks

20.06.2016

Mitmes avalikus ametis töötanud ja ambitsioonikalt avaliku elu tegelast etendav Allar Jõks on eelistanud jätta endast provokatiivse paipoisi mulje.

Loen edasi

Ametlikult areenile kapanud Allar Jõksi riigipeaks valimist toetab kümnendik

10.06.2016

Marina Kaljurand on endiselt ülekaalukalt populaarseim presidendikandidaat, kuid tema toetus on vähenenud. Allar Jõksi toetus tuleb eelkõige Marina Kaljuranna ja Siim Kallase toetuse vähenemise arvelt. Edgar Savisaar on kõigi küsitletute eelistustes teisel kohal 14%-ga, kuid valimisealistest kodanikest toetab teda ainult 8%.

Varem tagasihoidlikul positsioonil olnud Allar Jõksi toetus on pärast tema ametlikku presidendikampaaniasse sekkumist tõusnud Siim Kallasega peaaegu võrdseks – valimis­ealistest kodanikest toetab Kallast 10% vastajaid, Jõks saab vaid 1% võrra väiksema toetuse.

Loen edasi

Võidu võtab Helme? Puhas bluff!

06.06.2016

Kui erakonnad löövad arvelaudadel kokku, kui palju valijamehi võiks nende oma presidendikandidaatidel olla, siis volikogude esimehed parteide peenhäälestusest välja ei tee: valijamehed ei lase end parteilisusest segada, vaid otsivad riigipeaks väärt inimest.

Valijamehed ei lase end häirida ka võimuerakondade hoiatuskarjeist, et valimiskogus võidab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) esimees Mart Helme, ega ka rahvuskonservatiivide tõrvikutega võidumarssidest oma juhi võimaluste võimsuse kinnituseks.

Loen edasi

Ekspressi suur uuring: keda valijamehed presidendiks tahavad?

08.06.2016

Potentsiaalsete valimiskogu liikmete seas on esikolmik selgelt ette rebinud: Allar Jõks ja Marina Kaljurand viigis, nende kannul Siim Kallas. Uuring võimaldab prognoosida, kellele lähevad teise vooru mittepääsenud kandidaatidele avavoorus antud hääled. Helme ja Savisaarega hirmutamine on koalitsioonierakondade bluff.

Juuni alguses korraldatud veebipõhine küsitlus kohalike volikogude liikmete seas näitab, et kui Riigikogus presidendi valimine ei õnnestu ja nemad saadetaks oma omavalitsuse poolt valimiskokku, saaks seal esimeses voorus võrdselt hääli nii kunagine õiguskantsler Allar Jõks kui ka välisminister Marina Kaljurand (mõlemad 22,5%), neile järgneks endine Euroopa Komisjoni volinik ja peaminister Siim Kallas (20%).

Loen edasi

Allar Jõksil on esimese presidendikandidaadina 21 häält koos

30.05.2016

Allar Jõks 3 IRL-i kohtumisel

IRL ja Vabaerakond eelistavad Allar Jõksi, sotsiaaldemokraadid kinnitasid oma kandidaadiks Eiki Nestori.

Isamaa ja Res Publica Liidu eestseisus ja fraktsioon esitavad erakonna volikogule presidendikandidaadiks kinnitamiseks vandeadvokaat Allar Jõksi kandidatuuri. Presidendi talgute nimeline IRL-i volikogu istung toimub 5. juunil. „Allar Jõks on aus Eesti mees, kes kaitseb Eesti põhiseadust ja kelle visioon rahvusriigist tulevikus ühtib meie omaga,” kommenteeris IRL-i esimees Margus Tsahkna.

Loen edasi

Jõks presidendiks?

27.05.2016

Allar Jõks on ütlemata põnev presidendikandidaat. Ennekõike sel põhjusel, et ta võiks sama hästi olla ka peaminister. Tegelikult võib isegi öelda, et Jõks sobikski pigem peaministriks kui presidendiks. Ja on ka üsna tõenäoline, et Jõks oleks tõhusam valitsusjuht kui praegune.

See on aga üsnagi erakordne. Meri, Rüütli ega Ilvese kohta poleks saanud väita, et nad sobiksid Toompeale paremini kui nende valimise ajal seal istunud peaministrid. Ja ega seda neilt oodatudki, neil olid muud ülesanded. Praegu on olukord teine. Lihtsalt kenast inimesest, kes on kõigiga sõber, jääb praeguses Eestis kahtlemata väheks.

Loen edasi

Kuidas ühendada kaht vastandlikku pilti Eestist?

26.05.2016

Allar Jõks 4 BNS

Valitav riigipea peaks otsima lahendusi, mitte mobiliseerima avalikkust nn sisevaenlase vastu, arvab sel nädalal oma presidendikampaania algusest teatanud vandeadvokaat ja endine õiguskantsler.

„Ma tahaksin sind avalikult toetada, aga ma sõltun kellestki, kellele see ei meeldiks.” Nii vastas mitu sõpra, kui rääkisin neile kandideerimisest. Üllataval kombel oli nende jaoks enamasti võimuahela tipus kaua võimu jaganud erakonna parteilane. Hirm Eesti ees, kus ei ole lihtne oma mõtteid väljendada, veenis mind lõplikult lähenevatel valimistel osalema.

Loen edasi

Mart Laar: Jõksist saaks Eestile ja selle põhiseadusele ustav president

25.05.2016

Mart Laar toetab Allar Jõksi kandideerimist vabariigi presidendiks.

"Ei hakkagi praegu rääkima sellest, et president peaks olema mitte ühiskonna lõhestaja vaid ühendaja, mida Jõks on, vaid lähtun isiklikest kogemustest. Olen temaga mitmes ametis koos töötanud ning ka korralikult piike murdnud, nii et mõiste põhiseaduslik riive on täiesti selge," ütles Laar, kelle sõnul ei saa Jõksist mugavuspresidenti.

Loen edasi

Allar Jõks: seda, mida teised kandidaadid räägivad sõnades, olen mina näidanud tegudes

23.05.2016

Allar Jõks 5 „Ühtse Eesti suurkogu” etendusel

Neliteist ühiskonnategelast väljendasid oma eilses pöördumises arvamust, et Eesti järgmiseks presidendiks võiks saada endine õiguskantsler ja praegune vandeadvokaat Allar Jõks.

Loen edasi

14 ühiskonnategelast tahavad Jõksi presidendiks: riigipea ei saa olla tagatubade projekt

23.05.2016

Allar Jõks 6

14 ühiskonnategelast tegid täna pöördumise, kus leidsid, et Eesti järgmiseks presidendiks võiks saada endine õiguskantsler ja praegune vandeadvokaat Allar Jõks.

Loen edasi